Itaallased ja turvavööd

FullSizeRender3Pean kohe alustuseks ütlema, et kuuldused Lõuna-Itaalia autojuhtide metsikust sõidustiilist ei vasta paraku tõele. Tegelik olukord on isegi sutike hullem. Kui õnnestuks mõne Lõuna-Itaalia linnakese liiklust kusagilt kõrghoone katuselt vaadelda, näiks see justkui mängiks kamp nähtamatuid neljaaastasi poisikesi mänguautodega neid põrandal risti-rästi lükates, suuga võidu valjult põristades ning vahetevahel kummide vilistamist imiteerides: “Iiiiiiiiiiiiiiiiikkkk!”.
Pärast kümmekond päeva lõunas ei jõua ma endamisi vaikselt ära imestada, et kuidas mõni sealtkandi mees veel üldse elus on ning itaalia suursugune rahvas hääbumise märke ei näita.
Ei ole ju mingi saladus, et lõuna-itaallased põhimõtteliselt turvavööd ei kasuta. Vähe sellest, turvavöö kinnitamine autos näikse olevat lausa taunitav. Et kellelegi ei kargaks pähe tobe mõte autos rihm üle rinna vedada, on erinevaid abinõusid. Tagaistmete turvavööd võib sättida näiteks pingi alla peitu. Vanematel autodel saab vööd lihtsalt ära lõigata ning uuematel mudelitel, mis tüütult lärmama hakkavad, tõmmatakse nahk üle kõrvade torgates turvavöö kinnitusjubin küll vastavasse pessa, kuid vöö ise ühendatakse selle küljest lahti. Nutikamad sellid ja edumeelsemad tehnikahuvilised nagu näiteks meie üleaedne ja hõimlane Pietro on lausa jõed tagurpidi voolama pandud ning programmeerinud oma auto elektroonika selliselt, et alarm käivitub hoopistükkis siis, kui turvavöö kinnitatakse. See patt sai avalikuks päeval, kui Pietro pidi Zia Maria raudteejaama viima ning põhjas elav väärikas signora ontlikult turvavööd üle rinna vedama hakkas. Pietro vehkis selle peale takistavalt kätega ning palus jumalakeeli, et tädi mingil juhul vööd kinni ei vajutaks, kuna alarm hakkab lõugama ning seda jubedat häält tema kõrvad küll ei talu. Nii sõitiski Zia Maria jaama, näos suured hirmunud rosinad.
Juhul, kui sa siiski südame kõvaks teed ning seadusekuuleka ning alalhoidliku kodanikuna kehtivatele tavadele vilistada otsustad, piilub su kohalik lõunamaalasest autojuht oma kodulinna tänavatel vuristades häbelikult ringi, et ega naabrid ometi sellist tsirkust pealt nägema ei juhtu. Tundub, et turvavöö on korraliku lõuna-itaallase jaoks samasugust piinlikkust valmistav ese kui minu jaoks omal ajal kohmakad karupüksid, mille tagumiku külge alati terve lumehang kleepus või siis vanaema kootud kõrvaklappidega müts, mistõttu mõned nagamannid mind lasteaias emalenduriks hüüdsid.
Naapolis oli mõni aeg tagasi populaarne kanda valget t-särki, mille rinnal turvavöö pilt diagonaalis üle jookseb. Nii prooviti lollitada kõiki korralvalvureid nagu vigili, polizia locale, polizia municipale, carabinieri, guardia di finanza (mis rolli nimetatud erinevad täpselt kannavad, ei oska ka kohalikud sulle täpselt ära seletada).
Üks lõuna-itaalia verd vunts oli lahkelt valmis mulle turvavöö mitte kasutamise põhjusi avama: “Esiteks on turvavöö ebamugav. Teiseks oleme me enesekindlad, sest me oleme lihtsalt väga kogenud juhid. Kolmandaks on igas autos mõni pühaku pilt, mis kaitseb rohkem, kui mõni rihm (Pietro auto armatuurlauale oli tõepoolest kellegi superkangelase, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta, pilt kleebitud). Ja kui õnnetus siiski juhtub, tähendab see lihtsalt, et su aeg on tulnud ning kui sul on turvavöö kinnitatud ning sa ei sure autoõnnetuses, saad sa õigel ajal näiteks infarkti.”. Lihtne ja loogiline.
Lisaks turvavöödele pakub vahvat närvikõdi ning adrenaliini tõusu lõunamaalastele ainuomane sõidustiil. Mamma mia! Ma ei hakka siin heietama suunatulede suvalisest kasutamisest, äkkparkimistest keset sõiduvoolu ning sellest, et mõnikord jääbki saladuseks, mitu sõidurada maanteel on. Põneva üllatusena võib alati kõrvalteelt või kusagilt hoovist mõni süüdimatu ning peatumise kavatsusi mitte omav auto või motoroller välja vurada. Pärast paari läbitud kilomeetrit tunned tungivat vajadust rahustav pill keele alla pista. Peale Xanaxi aitab tõhusalt pingeid maandada näiteks pidev või lausa lakkamatu signaali törtsutamine. Meie vajutasime autopasunat sellise hoolega, et see lõpuks otsad andis. Seejärel rahustasime omi närve ja andsime kaasliiklejatele teada, mida me nendest arvame, sirutades käe küljeaknast välja ning vastavalt eksimuse astmele vehkisime kas viie kokkusurutud või siis teinekord ka ühe sõrmega. Alati võib ka natukene sõimata ning kui kisamisest väsid, siis vähemalt omaette nina alla podiseda ning sajatada ning kasutada nii vulgaarset italianot, kui keeleoskus vähegi võimaldab. Mina igatahes olen ekstra motiveeritud sügisel kursusele minema.

Cappuccino

FullSizeRender1

Itaallased on teadupärast üsna vabameelsed, kui asi puudutab liikluseeskirjade järgimist, üksteisel naha üle kõrvade tõmbamist või kokkulepitud kellaaegadest kinnipidamist. Kui kõne all on aga söömise või joomisega seotud küsimused, on nad üksmeelselt äärmiselt radikaalsed. Ka kõige paindlikumad neist. Olgu saatus sulle armuline, kui sul peaks näiteks tekkima isu kosutava tassikese cappuccino järele pärast seda, kui kohalik kirikukell on kümme hommikutundi täis paugutanud! Mulle, kes ma võin rahumeeli hommikusöögiks seitsmest jaanalinnumunast kokkuklopitud omletti nosida või kasvõi seakamarat närida (mida ihu ja hing parajasti nõuab, eksole), on sellised piirid puhas ahistamine. Ma olen üritanud antud müsteeriumit lahendada ning leida vastus küsimusele, mispaganapäralt juhtub kl 10:00, et piimakraan resoluutselt kinni keeratakse. Mingit rahuldavat selgitust ma sellele paraku saanud ei ole. Piim olla raske seedida, räägivad nad. Hmmm… Samas näib igati paslik keerata õhtul kell üheksa üks korraliku jalgpalliväljaku suurune pitsa naha vahele ning minna pärast seda sõpradega jäätist sööma (peenemates paikades lisatakse jäätisekuhjale ka vahva vahukooremüts). Kas siin ei valitse mitte mõningane vastuolu? Sestap lähen ma teinekord ja ostan lausa väikese lapsiku kiusu pärast kell kuus või seitse või hoopistükkis kell kaheksa õhtul ühe korraliku cappuccino. Pisas tegutseb õnneks üks tore kohvik, kus keegi ei pöörita silmi või ei huika dramaatiliselt rinnust haarates “Nooooo!”, kui sa suts enne südaööd vahustatud piimaga kohvijooki nõutama lähed. Selles kohvikus valmistab kohvi üks tore väärikas vanuses vunts, kes teab juba ammu, et minule mokkamööda cappuccino sisaldab poco caffè ja molto latte. Kuniks meie koostöö ja teineteisemõistmine meeldivalt jätkuvad, ma oma õhtustest cappuccinodest ei loobu. Nii on.

My Family and Other Animals • Minu pere ja muud loomad

7

That moment when you have Tuscany and twenty degrees of pure sunshine right along with ten or so ice cream stands and an outright chocking amount of brierberry scent outside your window but you still prefer to sit between clammy stone walls and stroll along Corfu with Gerald…

*******

Siis, kui sul on akna taga Toskaana koos paarikümne kraadi päikesesooja, kümnekonna jäätiseputka ning lämmatavas koguses kibuvitsalõhnaga, aga sina istud rõskete kiviseinte vahel ning müttad vaimusilmas Geraldiga mööda Korfut…